Järelmõtteid. Afterthoughts

Olgu see viimane kord, kui ma püüan viinakivi puhtas vees lahustada! Nägin kaks tundi kuuma veega vaeva. Katlas oli maarjajääga peitsitud lõng, mis nüüdses värvimisjärgus igatses pisut ka viinakivi järele. 20 grammist viinakivist oli eraldi purgis kuumas vees suure vaevanägemise järel lahustunud heal juhul vaevu pool. Lõpuks lisasin purki pool teelusikatäit maarjajääd. Mõlemad kemikaalid lahustusid peaaegu kohe!
Olin küll lugenud õpetusi: lahustage kõigepealt maarjajää ja alles siis lisage viinakivi. Aga selle vajalikkuse põhjust ma ju ei teadnud, võisin ainult oletada üht ja teist. Lisaks sellele, et maarjajää aitab viinakivil vees lahustuda, võinuks (minu teadmiste-teadmatuse järgi) teises järjekorras segatud segul ju muid tagajärgi olla -- klimbid või mis tahes.

Vaskvitriolist. Olen temaga nüüd kolm korda peitsinud -- mädarõikalõnga, košenillilõnga, košenilli-madarajuurelõnga. Kõik nood vihid on olnud väikesed, nii et peaks olema lihtne neid peale värvimist loputada-pesta-loputada. Aga -- s-sa s-sinine silmakivi! -- pesen lausa kaks korda (loputusvesi tundub olevat puhas juba esimese korra järel), aga kuni nad vanni kohal suuremast veest tühjaks tilguvad, tekib vanni põhja sinakasrohelisi niresid. Täna pesin kolmandat korda üle nii seekordse värvimise ühe vihi kui ka ühe varasema. Majapidamisseebiga seekord, villašampooni asemel. Muidu tundub ju villašampoon värvimisjärgseks pesuks mõnusam: imbub igale poole ja näib just nii mahe ja õige, nagu peab, aga nüüd loodan, et seep tegi, mis vaja: vanni põhjas enam rohekaid niresid ei voola.
Vist nii Liis kui Leena R. on öelnud, et selleks, et mitte loodust kahjustada, kasutavad nad peitsina üksnes maarjajääd ja raudvitrioli. (L.R.) Ise usaldan oma keemikust poja arvamust ka: et nii väikestes kogustes tugevasti lahjendatud vask(II)sulfaat ei ole looduses ohtlik. Tegemist pole suhtumisega: "Ah, kõik reostavad nii palju, mis see minu väike vasekogus teeb!", vaid imeväike, vees lahustunud ühendis leiduv kogus vaske leidvat looduses oma koha ega olevat kahjulik; suuremad kogused aga on.

In English:
Be it the last time that I'd try to mix cream of tartar in water without alum as assistant! I wanted to add cream of tartar into the pot, whereas the yarn had been mordanted with alum already. After two hours of efforts, almost in vain, trying to solve 20 g cream of tartar in hot water in a small jar, I at last added half a teaspoonful of alum to the mix. Both chemicals got solved almost in a moment!
Yes, I did know, that usually it's recommended to first solve alum, and cream of tartar only after that, but I wasn't sure of the reason. I couldn't be sure whether adding alum to cream of tartar might or might not bring about troubles, like lumps or something.

About copper(II)sulphate as mordant: it is quite hard to wash it out even from small skeins of yarn. I've used it thrice by now (when dyeing with horse-radish leaves, with cohineal, and with cochineal-madder mix), and every time after I finished washing and rinsing and the water seemed to be clean, still greenish blue traces of dribble were there on the bottom of my bath tube, after I had hung the skeins. Today I rewashed two skeins, one got from the previous dyeing session, one from this, and this time I used household soap, instead of wool shampoo. That, I hope, did its job: there are no traces of copper sulphate remnants in the bath tube any more.
Both, I think, Liis and Leena R. have said that "for environmental reasons [they] use only alum or iron for mordanting" (L.R.). Relying on my son's opinion (he's a chemist), which I trust, too, I use copper(II)sulphate quite comfortably, due to its small amounts dissolved in water. And this is not the way of thought, like, "ah, there's so much pollution anyway, it doesn't matter what I do". No. The tiny amount of copper sulphate dissolved in water will just find it's place in nature, so to say, while bigger amounts would be polluting.


Suvi 2009 -- Lisan pildid/I'll add the pictures at last: