Mustandid märkmetega käsilolevate tööde kohta las seisavad -- nii nagu nood käsitööd isegi, sest vaja on muule tööle keskenduda.
Nüüd räägin kingitusest.
Kui Lucy oli pannud Isetegija oksjonile mõned maalid, käisin neist ühele mitu korda jälle klõpsimas ja seda suuremalt vaatamas. Tõmbas ligi. Kirjutasin sellest ka foorumis, öeldes, et mul praegu pole plaani oksjonilt midagi osta. Meil on ju foorumis ikka kombeks üksteise töid kiita, kui midagi meeldib. Väga meeldis. Ja tegijal on meeldiv head vastukaja saada. Kiitsin ja moosisin senikaua kui... nojah, tegelikult kõigest kaks korda -- foorumis ja Picasa lehel. Teist kiitvat kommentaari kirjutades mõtlesin veidi murelikult, ega see nüüd lunimisena ei tundu, aga kirjutamata jätta ka ei tahtnud. Ja siis arvaski Lucy, et ta kingiks maali mulle. (Oksjon oli ammu läbi.) Oi-oi! Ui-ui! Ehkki kinkides ju ei mõeldagi sellele, et midagi ka vastu saada, jääb saajale ikkagi kripeldav tunne, kui ei näe võimalust kunagigi ise midagi vastu kinkida. Siis tuli meelde mu roheline sall, Lilly lehesall. Kui see peaks Lucyle meeldima... jah, see mõte tundus üha parem!
Ja nii läkski. Me tegime vastastikku kingitusi -- pange tähele, me ei vahetanud midagi, vaid kinkisime :)
Saadetised jõudsid mõlemale täna kohale.
Ja nüüd ma vaatan ja vaatan. Ja jälle vaatan:
Ikka vaatan :)
In English:
Let the blog drafts with notes on current handcraft works wait, just as the half-ready works themselves -- have to concentrate on other jobs.
Now I'm going to write about gifts.
I liked a painting by Lucy she'd shown on Isetegija-forum. I kept clicking on the thumbnail every now and then, to see it properly. And said/wrote I liked it. That it attracted. I also wrote another admiring comment at the photo of the painting in Picasa -- slightly worrying whether it might have seemed as begging for it. But I did not want to leave it unwritten -- it's a nice way among members of Isetegija, when we like each others' works, to say it. And then it happened: Lucy said she wanted to give it to me as a present. My! What can I give to her, either now or some time later?! OK, when people want to make gifts they do not think about getting something themselves. But you know, the receiver doesn't feel good if he or she cannot make a present to the other person. I couldn't think of anything -- paints? art facilities? -- when suddenly I remembered the green shawl, Lilly's leaf shawl (I never thought of wearing it myself, but knit it just out of enthusiasm). If she should like it... well, shy at the beginning it gradually started to seem as a good idea.
So, after exchanging some mails it turned out it was a good idea indeed!
Today we both received our gifts! Note that we did not change things. We presented each other with gifts.
And now I'm watching the painting. And still keep watching it. And tomorrow, and the day after tomorrow...
neljapäev, 17. september 2009
esmaspäev, 17. august 2009
Puhv "Nagu teile meeldib"/Cowl As You Like It
Kuigi on pooleli üks hästi pikk äärepits, roosiline käpikupaar, "vjältustega vüö" (juba aasta aega vist), kipun uusi asju alustama.
(Oo jaa, lapikoes käpikuid vist valmis ei teegi -- peaksin teised vardad võtma ja ikkagi proovi tegema, kuigi arvasin, et koon niisama.)
Puhv on vist eesti keeles selle riidetoru nimeks saanud.
Olen hakanud puhvist mõnu tundma nüüd, kui jahedate ilmadega peale ujumist kasutan laulupeolt ostetud õhukest ÜhesHingamise puhvi. Sain selle lausa juhulikult: kui pidu oli läbi ja müügilettidelt korjati kraami kokku, tulid ühes meenemüügipaigas välja riiuli taha kukkunud puhvid. Need müüdi mõnele lähedalasujale üliodavalt maha :) Pidasin seda küll vahvaks esemeks, aga endale eriti ei igatsenud -- ostsin ta õieti juuresseisva tuttava suusasõbra pealekäimisel (aitäh, Ela! Oleksin võinud ikka teise ka võtta :D ). Niisiis, teist ka vaja? Üks pähe, teine kaela. Aga kaks tükki üheskoos, ühes tükis, hoiaksid kukla veel paremini soojas. Ja mulle ei meeldi ujudes selle peale mõelda, et pead kuivana hoida -- tahan ujuda nii, nagu meeldib, kõhuli, selili, sukelduda, tiritammi kasvatada... Küllap on sügiselgi hetki, kus samad kohad külma kardavad.
peaümbermõõt 56--58 cm (õieti 57, sobib ka siis kui juuksed on kuklasse pandud)
muster: Leili Reimann, “Pitsilised koekirjad”, lk 22 (?) ja 130, muster nr xvi
mustrikord: 9
lõng: Panda print, värv spalva 15, lot. 1 (partii?) Ja Alvita lehel www.alvita.lt seda lõnga ei olegi, et saaksin viite panna! Pean vist kiiresti natuke juurde ostma -- äkki nad ei tooda enam.
vardad: 3mm, bambus
Proovilapp:
parajalt venitatud soonik (nagu võiks olla ümber pea) (1:1, ületõstetud silmused)
27 s. -- 13--13,5 cm
20 s. -- 10cm
põhiosa (venitamata; s.t loomulikult niisutatud-silutud-kuivatatud peale kudumist)
18 s. -- 7,5 cm (s.o 2 mustrikorda)
27 s. -- 11 cm (10,9)
20 s. -- 8 cm
Siis tuleks soonikule 114 s. ja põhiosale 137--142! Kuidas nii suur vahe?!
Kergelt venitatuna põhiosa (nii et võiks ka ümber pea veel ilus olla): 18s -- 9 cm -> 20 s. -- 10 cm. Siis sobiks mõlemale osale 114 s.
Või proovida veel: soonik väiksemate varrastega (nagu tavaliselt tehaksegi, aga mulle millegipärast ei meeldi) ja luua 144 s., s.o 16 mustrikorda; või 135 s., s.o 15 mustrikorda? See viimane on tõenäolisem...
Ma ju ei taha, et puhv põhiosas puhevile jääks!
Proovisin -- ei meeldi mulle see väikeste varrastega. Koel on teine iseloom. Või siiski?
Olgu (peale pikka arvutamist):
Vardad 3mm.
Loon 135 silma.
Alustan lainkoes või ripskoes.
Koon õige kõrguseni pitsipinda.
Soonik sama silmade arvuga, vardad kas 2mm (jätkasin proovilappi 3mm-ste järel)) või 2,5mm.
Väike parandus 17.aug. õhtul: lainkoe jaoks paarisarv silmi! 136.
(Sellest karvasest tundest, et võib-olla tuleb ikkagi harutada, kui paras ei tule, me praegu ei räägi.)
Ja ärgu ma unustagu augurida paela-nööri jaoks!
Kirju lõng pole selle ilusa mustri jaoks kõige sobivam -- peidab koemustri ära. Aga praegu läheb nii.
In English:
Cowl is what I'm going to knit; the picture of twining a ribbon is just an example of some works either in progress or waiting to be in progress again.
(Oo jaa, lapikoes käpikuid vist valmis ei teegi -- peaksin teised vardad võtma ja ikkagi proovi tegema, kuigi arvasin, et koon niisama.)
Puhv on vist eesti keeles selle riidetoru nimeks saanud.
Olen hakanud puhvist mõnu tundma nüüd, kui jahedate ilmadega peale ujumist kasutan laulupeolt ostetud õhukest ÜhesHingamise puhvi. Sain selle lausa juhulikult: kui pidu oli läbi ja müügilettidelt korjati kraami kokku, tulid ühes meenemüügipaigas välja riiuli taha kukkunud puhvid. Need müüdi mõnele lähedalasujale üliodavalt maha :) Pidasin seda küll vahvaks esemeks, aga endale eriti ei igatsenud -- ostsin ta õieti juuresseisva tuttava suusasõbra pealekäimisel (aitäh, Ela! Oleksin võinud ikka teise ka võtta :D ). Niisiis, teist ka vaja? Üks pähe, teine kaela. Aga kaks tükki üheskoos, ühes tükis, hoiaksid kukla veel paremini soojas. Ja mulle ei meeldi ujudes selle peale mõelda, et pead kuivana hoida -- tahan ujuda nii, nagu meeldib, kõhuli, selili, sukelduda, tiritammi kasvatada... Küllap on sügiselgi hetki, kus samad kohad külma kardavad.
peaümbermõõt 56--58 cm (õieti 57, sobib ka siis kui juuksed on kuklasse pandud)
muster: Leili Reimann, “Pitsilised koekirjad”, lk 22 (?) ja 130, muster nr xvi
mustrikord: 9
lõng: Panda print, värv spalva 15, lot. 1 (partii?) Ja Alvita lehel www.alvita.lt seda lõnga ei olegi, et saaksin viite panna! Pean vist kiiresti natuke juurde ostma -- äkki nad ei tooda enam.
vardad: 3mm, bambus
Proovilapp:
parajalt venitatud soonik (nagu võiks olla ümber pea) (1:1, ületõstetud silmused)
27 s. -- 13--13,5 cm
20 s. -- 10cm
põhiosa (venitamata; s.t loomulikult niisutatud-silutud-kuivatatud peale kudumist)
18 s. -- 7,5 cm (s.o 2 mustrikorda)
27 s. -- 11 cm (10,9)
20 s. -- 8 cm
Siis tuleks soonikule 114 s. ja põhiosale 137--142! Kuidas nii suur vahe?!
Kergelt venitatuna põhiosa (nii et võiks ka ümber pea veel ilus olla): 18s -- 9 cm -> 20 s. -- 10 cm. Siis sobiks mõlemale osale 114 s.
Või proovida veel: soonik väiksemate varrastega (nagu tavaliselt tehaksegi, aga mulle millegipärast ei meeldi) ja luua 144 s., s.o 16 mustrikorda; või 135 s., s.o 15 mustrikorda? See viimane on tõenäolisem...
Ma ju ei taha, et puhv põhiosas puhevile jääks!
Proovisin -- ei meeldi mulle see väikeste varrastega. Koel on teine iseloom. Või siiski?
Olgu (peale pikka arvutamist):
Vardad 3mm.
Loon 135 silma.
Alustan lainkoes või ripskoes.
Koon õige kõrguseni pitsipinda.
Soonik sama silmade arvuga, vardad kas 2mm (jätkasin proovilappi 3mm-ste järel)) või 2,5mm.
Väike parandus 17.aug. õhtul: lainkoe jaoks paarisarv silmi! 136.
(Sellest karvasest tundest, et võib-olla tuleb ikkagi harutada, kui paras ei tule, me praegu ei räägi.)
Ja ärgu ma unustagu augurida paela-nööri jaoks!
Kirju lõng pole selle ilusa mustri jaoks kõige sobivam -- peidab koemustri ära. Aga praegu läheb nii.
In English:
Cowl is what I'm going to knit; the picture of twining a ribbon is just an example of some works either in progress or waiting to be in progress again.
pühapäev, 16. august 2009
Kiiruga / Hastily posted
Kiiruga pean kirja panema, et järge hoida. Nukker olnuks vahepeal postitada, kui pilte polnud, mis siis, et hoiatus piltide hilisemast lisamisest blogi kõrvalveerus üleval.
1) Lõngavärvimise pildid lisasin 4. jaanuari postituse lõppu. Siia panen veel ühe suvise pildi, kui lõngad on töös. Kui olin juhuslikult pooliku kudumistöö kapinurgale pannud, sain aru, et käpikumuster pidanuks roosilise asemel olema hoopis ristikheinaline või jumikaline. Nii et joonistasin ruudulisse kaustikusse proove ka ristikheinamustrist.
2) Jaanuaris valmisid mõnusad sukad, rangelt võttes küll säärised, sest ei tahtnud peenest ebaühtlasest lõngast pöidasid teha. Kahju, et endale kõike üles ei märkinud -- praegu tahaksin teada, kas ülaääre sooniku tegin sama jämedate varrastega nagu edasise põhimustrigi või pisut peenematega. Muidu kasutasin vardaid 3, 2,5 ja 2 mm -- mida allapoole, seda peenemaid.
3) Pilti pole pikkadest randmesoojendajatest või sõrmedeta sõrmikutest. Hakkasin neid kuduma mingil hetkel, kui polnud sobivat lõnga õieti millegi jaoks, mis meeles mõlkus. Novita 7 venda tundus olevat nendegi jaoks liiga jäme ja jäik, aga kanda oli kevadel siiski täitsa mõnus. Muster on põhimõtteliselt sama mis sukkadel, värv erepunane ja nii sobivad randmesoojendajad kokku õlasoojendajaga, mis varem kootud . Labaosa lõpus on sõrmeauk ainult pikale peetrile -- kinnast lõpetav soonik on selle sõrme kohas kootud kahekordses koes, nii et moodustub justkui kindasõrme algusjupp.
4) Ja siis see kõige uhkem asi :) Lilly lehesall. Link viitab LillySmuuli blogisissekandele, kus on võimalik tellida tema kujundatud salli mustrit. Aitäh, LillySmuul!
Tegin sallile mõned muudatused:
Et Muhv küsis, mida ma täpsemalt tegin, siis kirjeldasin seda Isetegija-foorumis 26. juulil nõnda (Lilly lehesalli teema nõuab foorumisse sisselogimist): "Täna on vaim värskem, nii et panen parem kohe siia põhilise kirja. Niisuguse õla saamiseks tuleb lihtsalt õlajoonel täpselt samamoodi kahele poole silmi juurde kasvatada nagu seljal. Kood justkui kahte salli, ainult et see osa, mis ettepoole jääb, on keskelt pooleks -- eest lahti. Püstkraekene tuli seepärast, et ma ei pannud kohe nelja tuule poole ajama, vaid kudusin enne kaks lehte niisama, täpselt õpetuse järgi. Muide, jämedama tugevama lõngaga (noh, harilik 8/2 ja 2-3-mm-sed vardad, või üldse suvaline lõng ja sellele vastavad vardad, mitte nagu pitsi kududes palju jämedamad) jääb see kraeosa selgelt püsti seisma, siinse pehme lõngaga liibub lihtsalt õrnalt kaelale. (Kui tahaks ilma kraeta ümarat kaelaauku ja ikkagi õlgu, siis tuleks salli teisiti alustada --- luua üles paarkümmend silma äkki? Ei, ei klapi... Või klapib, aga siis peaks lehealguste vahele kohe seda mummulist põhiosa kuduma?)
Kui õlaga lõpuni hakkasin jõudma, tundus, et pean selle ühe üksiku püstise lehega lõpetama -- selle lehe poole pealt enam sinna kohta silmi juurde ei tule, just nii, nagu ka LillySmuuli õigele sallile sinna kohta silmi juurde ei kasvata -- kasvatatakse ju mummulise pinna äärtes. S.t sealt edasi läheb kudumine nii, nagu õpetuses kirjas. Hakkasin muidugi juba siis muretsema, mis salli lõpunurkadest saab, nii ees kui taga.
Tegelikult olin tundnud ennegi, teiste sallide pilte vaadates puudust sellest ühest lõpetavast püstlehest... Nojah, andsin oma parima, vahepeal ikka teise lõngaga proovides ja... Eest on näha, kuidas salli otsad keeravad nurgaga ära -- jällegi viimaste lehtede poole pealt ei saa silmi juurde kasvatada (tähendab, kindlasti saab, aga ma ei suutnud paremat lahendust välja mõelda). Mõtlesin kudumise ajal, et äärepits keeraks ju niikuinii samuti ära, sest ka äärepitsile silmi juurde ei tehta, miks ma ei võks siis veidi varem kasvatamist lõpetada. Pildi peal on sall muidugi meelega täiesti vormis, et kõik teisendused välja paistaksid, ka need, mis võivad veana tunduda; tegelikult kandes vajuksid need nurgad kindlasti pehmelt alla (oh-oh-oh, ma ei tea sugugi, kes seda salli kandma hakkab, seisab mul padjapüüri sees, lavendliga paksult ümbritsetud).
Ongi vist kogu jutt? [...] sabaotsas ja ka esinurkades olen viimase lehe juures ikkagi midagi juurde kasvatanud -- eelneva lehevaniku ja üksiku lehe vahele mummulist pinda tekitanud --, samas kui õlg lõpeb tõesti nii, nagu eelmises [foorumi]postituses ütlesin. (Kudumise ajal sain vist lõpuks aru, miks saba ümar jääb, ja hea meelega oleksin kavandanud ikka sabanurga, aga vist kasvas mul see värk üle pea: teed ühe muudatuse kusagil, muutub kohe midagi muud jne.)"
Lõng: Alvita Silkid (u. 30% siidi, 70% kid-mohääri -- see tähendabki tallemohääri, eks? Või siiski mingit töötlemisviisi? Ja kas baby alpaca-lõng on tallevillast?); vardad 4mm.
Sall on tegelikult hästi herne- või kapsaussi- või noore kaselehe värvi. Kevade ootamise värvi. Mõnulesin seda kududes (jah, lõng koosnes ju ka villast ja siidist, mitte polnud mingi ersats :) ). Ja lisakosutuseks toitusin veebruarist alates kogu kevade peamiselt (noh, peaaegu peamiselt) rukola- ja kressivõrsetest -- nämm!
In English:
1) There are pictures at last, about dyeing yarn, at the end of the entry from Jan 4th. In the picture, with wild flowers, in today's post, naturally dyed yarns are being used for mittens.
2) Leg warmers -- which I prefer to be called cropped stockings, rather, in this case -- were finished in January. I enjoyed wearing them on cold days. Besides, this made me wear skirts again, at last.
3) In March I finished cropped gloves -- bright red, a bit too thick a yarn (Novita 7 veljestä) -- or so it seemed first, but they were quite good when wearing and they fit in with a capelet knit earlier. Beside the knit half-thumb there is a slot (hole? how to call it?) for the middle finger -- the ribbed upper rim was just knit double at that place. The gloves are long, covering my elbows.
4) And then there's Lilly's Leaf Shawl -- a beautiful design that can be ordered from LillySmuul's blog: Lilly's Leaf Shawl. Thank you, Lilly! (In my version there are some modifications, clearly seen in the pictures.)
Yarn: Alvita Silkid (ca 30% silk, 70% kid mohair); needles 4mm.
The last pictures show what I mainly ate during the period I knit the shawl (Feb-March) and then for the whole spring time -- yummy :)
1) Lõngavärvimise pildid lisasin 4. jaanuari postituse lõppu. Siia panen veel ühe suvise pildi, kui lõngad on töös. Kui olin juhuslikult pooliku kudumistöö kapinurgale pannud, sain aru, et käpikumuster pidanuks roosilise asemel olema hoopis ristikheinaline või jumikaline. Nii et joonistasin ruudulisse kaustikusse proove ka ristikheinamustrist.
2) Jaanuaris valmisid mõnusad sukad, rangelt võttes küll säärised, sest ei tahtnud peenest ebaühtlasest lõngast pöidasid teha. Kahju, et endale kõike üles ei märkinud -- praegu tahaksin teada, kas ülaääre sooniku tegin sama jämedate varrastega nagu edasise põhimustrigi või pisut peenematega. Muidu kasutasin vardaid 3, 2,5 ja 2 mm -- mida allapoole, seda peenemaid.
3) Pilti pole pikkadest randmesoojendajatest või sõrmedeta sõrmikutest. Hakkasin neid kuduma mingil hetkel, kui polnud sobivat lõnga õieti millegi jaoks, mis meeles mõlkus. Novita 7 venda tundus olevat nendegi jaoks liiga jäme ja jäik, aga kanda oli kevadel siiski täitsa mõnus. Muster on põhimõtteliselt sama mis sukkadel, värv erepunane ja nii sobivad randmesoojendajad kokku õlasoojendajaga, mis varem kootud . Labaosa lõpus on sõrmeauk ainult pikale peetrile -- kinnast lõpetav soonik on selle sõrme kohas kootud kahekordses koes, nii et moodustub justkui kindasõrme algusjupp.
4) Ja siis see kõige uhkem asi :) Lilly lehesall. Link viitab LillySmuuli blogisissekandele, kus on võimalik tellida tema kujundatud salli mustrit. Aitäh, LillySmuul!
Tegin sallile mõned muudatused:
Et Muhv küsis, mida ma täpsemalt tegin, siis kirjeldasin seda Isetegija-foorumis 26. juulil nõnda (Lilly lehesalli teema nõuab foorumisse sisselogimist): "Täna on vaim värskem, nii et panen parem kohe siia põhilise kirja. Niisuguse õla saamiseks tuleb lihtsalt õlajoonel täpselt samamoodi kahele poole silmi juurde kasvatada nagu seljal. Kood justkui kahte salli, ainult et see osa, mis ettepoole jääb, on keskelt pooleks -- eest lahti. Püstkraekene tuli seepärast, et ma ei pannud kohe nelja tuule poole ajama, vaid kudusin enne kaks lehte niisama, täpselt õpetuse järgi. Muide, jämedama tugevama lõngaga (noh, harilik 8/2 ja 2-3-mm-sed vardad, või üldse suvaline lõng ja sellele vastavad vardad, mitte nagu pitsi kududes palju jämedamad) jääb see kraeosa selgelt püsti seisma, siinse pehme lõngaga liibub lihtsalt õrnalt kaelale. (Kui tahaks ilma kraeta ümarat kaelaauku ja ikkagi õlgu, siis tuleks salli teisiti alustada --- luua üles paarkümmend silma äkki? Ei, ei klapi... Või klapib, aga siis peaks lehealguste vahele kohe seda mummulist põhiosa kuduma?)
Kui õlaga lõpuni hakkasin jõudma, tundus, et pean selle ühe üksiku püstise lehega lõpetama -- selle lehe poole pealt enam sinna kohta silmi juurde ei tule, just nii, nagu ka LillySmuuli õigele sallile sinna kohta silmi juurde ei kasvata -- kasvatatakse ju mummulise pinna äärtes. S.t sealt edasi läheb kudumine nii, nagu õpetuses kirjas. Hakkasin muidugi juba siis muretsema, mis salli lõpunurkadest saab, nii ees kui taga.
Tegelikult olin tundnud ennegi, teiste sallide pilte vaadates puudust sellest ühest lõpetavast püstlehest... Nojah, andsin oma parima, vahepeal ikka teise lõngaga proovides ja... Eest on näha, kuidas salli otsad keeravad nurgaga ära -- jällegi viimaste lehtede poole pealt ei saa silmi juurde kasvatada (tähendab, kindlasti saab, aga ma ei suutnud paremat lahendust välja mõelda). Mõtlesin kudumise ajal, et äärepits keeraks ju niikuinii samuti ära, sest ka äärepitsile silmi juurde ei tehta, miks ma ei võks siis veidi varem kasvatamist lõpetada. Pildi peal on sall muidugi meelega täiesti vormis, et kõik teisendused välja paistaksid, ka need, mis võivad veana tunduda; tegelikult kandes vajuksid need nurgad kindlasti pehmelt alla (oh-oh-oh, ma ei tea sugugi, kes seda salli kandma hakkab, seisab mul padjapüüri sees, lavendliga paksult ümbritsetud).
Ongi vist kogu jutt? [...] sabaotsas ja ka esinurkades olen viimase lehe juures ikkagi midagi juurde kasvatanud -- eelneva lehevaniku ja üksiku lehe vahele mummulist pinda tekitanud --, samas kui õlg lõpeb tõesti nii, nagu eelmises [foorumi]postituses ütlesin. (Kudumise ajal sain vist lõpuks aru, miks saba ümar jääb, ja hea meelega oleksin kavandanud ikka sabanurga, aga vist kasvas mul see värk üle pea: teed ühe muudatuse kusagil, muutub kohe midagi muud jne.)"
Lõng: Alvita Silkid (u. 30% siidi, 70% kid-mohääri -- see tähendabki tallemohääri, eks? Või siiski mingit töötlemisviisi? Ja kas baby alpaca-lõng on tallevillast?); vardad 4mm.
Sall on tegelikult hästi herne- või kapsaussi- või noore kaselehe värvi. Kevade ootamise värvi. Mõnulesin seda kududes (jah, lõng koosnes ju ka villast ja siidist, mitte polnud mingi ersats :) ). Ja lisakosutuseks toitusin veebruarist alates kogu kevade peamiselt (noh, peaaegu peamiselt) rukola- ja kressivõrsetest -- nämm!
In English:
1) There are pictures at last, about dyeing yarn, at the end of the entry from Jan 4th. In the picture, with wild flowers, in today's post, naturally dyed yarns are being used for mittens.
2) Leg warmers -- which I prefer to be called cropped stockings, rather, in this case -- were finished in January. I enjoyed wearing them on cold days. Besides, this made me wear skirts again, at last.
3) In March I finished cropped gloves -- bright red, a bit too thick a yarn (Novita 7 veljestä) -- or so it seemed first, but they were quite good when wearing and they fit in with a capelet knit earlier. Beside the knit half-thumb there is a slot (hole? how to call it?) for the middle finger -- the ribbed upper rim was just knit double at that place. The gloves are long, covering my elbows.
4) And then there's Lilly's Leaf Shawl -- a beautiful design that can be ordered from LillySmuul's blog: Lilly's Leaf Shawl. Thank you, Lilly! (In my version there are some modifications, clearly seen in the pictures.)
Yarn: Alvita Silkid (ca 30% silk, 70% kid mohair); needles 4mm.
The last pictures show what I mainly ate during the period I knit the shawl (Feb-March) and then for the whole spring time -- yummy :)
kolmapäev, 14. jaanuar 2009
Kindakiri lappides. Entrelac colourwork mittens
Kahesuunaline lapikude pole ilmselt kõige mõistlikum kindakudumisviis. Aga ma tahtsin teada, mis mulje jääb, kui kannan kindakirja entrelac'ile üle. Ja proovilappe selleks, et teada saada, mis saab, kui ma koon nii või naa, olen ma juba nii palju teinud, et nüüd ei hakanud proovima enam lapil, vaid otse kinnastel.
Võtsin aluseks Halliste kassikäpakirja E. Aljasmetsa raamatust "Silmuskudumine" (mu vana hea 5. klassi õpik 1971. aastast :) ) ja keerasin selle põhimotiivi diagonaalseks -- nii et tema asend ruudustikku moodustavate ristuvate joontega-triipudega jääks samaks. Muidugi ei tulnud 45-kraadise keeramisega teps mitte sama motiiv! (Ah, mind vana rumalat karu küll!) Aga tõenäoliselt on ka minu paberile kantud motiiv kusagil vanades kindakirjades olemas.
Niisiis alustasin proovimisega -- luues üles 11 silma kindatipu ühe ristküliku jaoks -- on see siis peopesa või käeselja poole jääv, pole alguses vist oluline. Kui see ristkülik valmis sai, tegin kinda teise külje ülemise ristküliku ja siis jätkasin juba järgmistega.
Ei tea, kas neid väikesi lappe võiks kududa ka vähema ridade arvuga? Praegu püüan rangelt põhiõpetusest kinni pidada, kududes ridu kaks korda rohkem, kui on lapi laiust moodustavaid silmi. Aga kirjamuster pole ju nii elastne kui tavaline ühevärviline kude ning lapikesed tulevad pikad ja kitsad.
In English:
Entrelac is not, obviously, the most sensible way to knit mittens. But I wanted to see what would happen when I transfer traditional colourwork pattern into entrelac. I rotated the main motif of a pattern 45 grades, so that its relation to the thin crossing lines be the same as on the original pattern. Well, rotating a position of a motif into diagonal will not give the same motif, as I had presumed, maybe (silly old bear!). So what? I'm quite sure a pattern similar to mine can be also found in the rich heritage of traditional mitten patterns.
As I'm tired of swatches -- swatches for trying "what will happen if..." -- I just started the mittens. The mittens are my swatches this time. And -- I started them from the top! Cast on 11 stitches to knit the first block, and when this was ready, I cast on another 11 stiches for the top block of the opposite side of a mitten (i.e. one for the palm and one for the back of a hand). And then the next blocks, just as it seems logical at the moment when another block has been got ready.
What I'm thinking while knitting: is it always important to knit twice as many rows for a block as there are stitches on the needle? Multicoloured pattern will not give as elastic a block as stockinette does. So the blocks grow too long and narrow, maybe? I may try to knit something with shorter blocks, say, 11 stitches and 15-16 rows. At the moment I work with traditional 11 stitches/ abt 22 rows. Why about 22 rows? It also depends on at which side of the block I am going to finish it and start the next one.
pühapäev, 4. jaanuar 2009
Järelmõtteid. Afterthoughts
Olgu see viimane kord, kui ma püüan viinakivi puhtas vees lahustada! Nägin kaks tundi kuuma veega vaeva. Katlas oli maarjajääga peitsitud lõng, mis nüüdses värvimisjärgus igatses pisut ka viinakivi järele. 20 grammist viinakivist oli eraldi purgis kuumas vees suure vaevanägemise järel lahustunud heal juhul vaevu pool. Lõpuks lisasin purki pool teelusikatäit maarjajääd. Mõlemad kemikaalid lahustusid peaaegu kohe!
Olin küll lugenud õpetusi: lahustage kõigepealt maarjajää ja alles siis lisage viinakivi. Aga selle vajalikkuse põhjust ma ju ei teadnud, võisin ainult oletada üht ja teist. Lisaks sellele, et maarjajää aitab viinakivil vees lahustuda, võinuks (minu teadmiste-teadmatuse järgi) teises järjekorras segatud segul ju muid tagajärgi olla -- klimbid või mis tahes.
Vaskvitriolist. Olen temaga nüüd kolm korda peitsinud -- mädarõikalõnga, košenillilõnga, košenilli-madarajuurelõnga. Kõik nood vihid on olnud väikesed, nii et peaks olema lihtne neid peale värvimist loputada-pesta-loputada. Aga -- s-sa s-sinine silmakivi! -- pesen lausa kaks korda (loputusvesi tundub olevat puhas juba esimese korra järel), aga kuni nad vanni kohal suuremast veest tühjaks tilguvad, tekib vanni põhja sinakasrohelisi niresid. Täna pesin kolmandat korda üle nii seekordse värvimise ühe vihi kui ka ühe varasema. Majapidamisseebiga seekord, villašampooni asemel. Muidu tundub ju villašampoon värvimisjärgseks pesuks mõnusam: imbub igale poole ja näib just nii mahe ja õige, nagu peab, aga nüüd loodan, et seep tegi, mis vaja: vanni põhjas enam rohekaid niresid ei voola.
Vist nii Liis kui Leena R. on öelnud, et selleks, et mitte loodust kahjustada, kasutavad nad peitsina üksnes maarjajääd ja raudvitrioli. (L.R.) Ise usaldan oma keemikust poja arvamust ka: et nii väikestes kogustes tugevasti lahjendatud vask(II)sulfaat ei ole looduses ohtlik. Tegemist pole suhtumisega: "Ah, kõik reostavad nii palju, mis see minu väike vasekogus teeb!", vaid imeväike, vees lahustunud ühendis leiduv kogus vaske leidvat looduses oma koha ega olevat kahjulik; suuremad kogused aga on.
In English:
Be it the last time that I'd try to mix cream of tartar in water without alum as assistant! I wanted to add cream of tartar into the pot, whereas the yarn had been mordanted with alum already. After two hours of efforts, almost in vain, trying to solve 20 g cream of tartar in hot water in a small jar, I at last added half a teaspoonful of alum to the mix. Both chemicals got solved almost in a moment!
Yes, I did know, that usually it's recommended to first solve alum, and cream of tartar only after that, but I wasn't sure of the reason. I couldn't be sure whether adding alum to cream of tartar might or might not bring about troubles, like lumps or something.
About copper(II)sulphate as mordant: it is quite hard to wash it out even from small skeins of yarn. I've used it thrice by now (when dyeing with horse-radish leaves, with cohineal, and with cochineal-madder mix), and every time after I finished washing and rinsing and the water seemed to be clean, still greenish blue traces of dribble were there on the bottom of my bath tube, after I had hung the skeins. Today I rewashed two skeins, one got from the previous dyeing session, one from this, and this time I used household soap, instead of wool shampoo. That, I hope, did its job: there are no traces of copper sulphate remnants in the bath tube any more.
Both, I think, Liis and Leena R. have said that "for environmental reasons [they] use only alum or iron for mordanting" (L.R.). Relying on my son's opinion (he's a chemist), which I trust, too, I use copper(II)sulphate quite comfortably, due to its small amounts dissolved in water. And this is not the way of thought, like, "ah, there's so much pollution anyway, it doesn't matter what I do". No. The tiny amount of copper sulphate dissolved in water will just find it's place in nature, so to say, while bigger amounts would be polluting.
Suvi 2009 -- Lisan pildid/I'll add the pictures at last:
Olin küll lugenud õpetusi: lahustage kõigepealt maarjajää ja alles siis lisage viinakivi. Aga selle vajalikkuse põhjust ma ju ei teadnud, võisin ainult oletada üht ja teist. Lisaks sellele, et maarjajää aitab viinakivil vees lahustuda, võinuks (minu teadmiste-teadmatuse järgi) teises järjekorras segatud segul ju muid tagajärgi olla -- klimbid või mis tahes.
Vaskvitriolist. Olen temaga nüüd kolm korda peitsinud -- mädarõikalõnga, košenillilõnga, košenilli-madarajuurelõnga. Kõik nood vihid on olnud väikesed, nii et peaks olema lihtne neid peale värvimist loputada-pesta-loputada. Aga -- s-sa s-sinine silmakivi! -- pesen lausa kaks korda (loputusvesi tundub olevat puhas juba esimese korra järel), aga kuni nad vanni kohal suuremast veest tühjaks tilguvad, tekib vanni põhja sinakasrohelisi niresid. Täna pesin kolmandat korda üle nii seekordse värvimise ühe vihi kui ka ühe varasema. Majapidamisseebiga seekord, villašampooni asemel. Muidu tundub ju villašampoon värvimisjärgseks pesuks mõnusam: imbub igale poole ja näib just nii mahe ja õige, nagu peab, aga nüüd loodan, et seep tegi, mis vaja: vanni põhjas enam rohekaid niresid ei voola.
Vist nii Liis kui Leena R. on öelnud, et selleks, et mitte loodust kahjustada, kasutavad nad peitsina üksnes maarjajääd ja raudvitrioli. (L.R.) Ise usaldan oma keemikust poja arvamust ka: et nii väikestes kogustes tugevasti lahjendatud vask(II)sulfaat ei ole looduses ohtlik. Tegemist pole suhtumisega: "Ah, kõik reostavad nii palju, mis see minu väike vasekogus teeb!", vaid imeväike, vees lahustunud ühendis leiduv kogus vaske leidvat looduses oma koha ega olevat kahjulik; suuremad kogused aga on.
In English:
Be it the last time that I'd try to mix cream of tartar in water without alum as assistant! I wanted to add cream of tartar into the pot, whereas the yarn had been mordanted with alum already. After two hours of efforts, almost in vain, trying to solve 20 g cream of tartar in hot water in a small jar, I at last added half a teaspoonful of alum to the mix. Both chemicals got solved almost in a moment!
Yes, I did know, that usually it's recommended to first solve alum, and cream of tartar only after that, but I wasn't sure of the reason. I couldn't be sure whether adding alum to cream of tartar might or might not bring about troubles, like lumps or something.
About copper(II)sulphate as mordant: it is quite hard to wash it out even from small skeins of yarn. I've used it thrice by now (when dyeing with horse-radish leaves, with cohineal, and with cochineal-madder mix), and every time after I finished washing and rinsing and the water seemed to be clean, still greenish blue traces of dribble were there on the bottom of my bath tube, after I had hung the skeins. Today I rewashed two skeins, one got from the previous dyeing session, one from this, and this time I used household soap, instead of wool shampoo. That, I hope, did its job: there are no traces of copper sulphate remnants in the bath tube any more.
Both, I think, Liis and Leena R. have said that "for environmental reasons [they] use only alum or iron for mordanting" (L.R.). Relying on my son's opinion (he's a chemist), which I trust, too, I use copper(II)sulphate quite comfortably, due to its small amounts dissolved in water. And this is not the way of thought, like, "ah, there's so much pollution anyway, it doesn't matter what I do". No. The tiny amount of copper sulphate dissolved in water will just find it's place in nature, so to say, while bigger amounts would be polluting.
Suvi 2009 -- Lisan pildid/I'll add the pictures at last:
neljapäev, 1. jaanuar 2009
Ehkki ma ei pidanud 25. detsembril esitatud värvimisplaanist sugugi kinni, jätan selle plaani seal postituses siiski muutmata -- ehk on ta mulle kunagi hiljem toetuspunktiks.
Mis ma siis tegelikult tegin:
Jupiti juurtest värvi välja hautades tekkis värvivett rohkem, kui mu värvimispott oleks mahutanud. Seega panin potti ainult osa värviveest ja sinna esimesse vette tolle valge "ilusa" lõnga (8/2) ja roosa vihi, mille olin saanud varasemast košenilliga värvimisest. Riputasin ta üle puupulga suuremat osa pidi vette ja muutsin värvimise ajal mitu korda asendit, nii et väike osa jäi roosaks, nagu oli, osa vihist oli kogu aeg värvileemes ja osa oli mõnda aega. Muide, üks jupp sellest vihist oli värvivees ainult alguses, vist napilt mõni minut -- parasjagu nii palju, et märjaks saada! Edasi rippus see osa samuti pulga peal, leemest väljas, ja värv näis seal soojas lihtsalt kinnistuvat.
Kuumutasin mitu korda vee 60-70 kraadini, lastes vahepeal jahtuda. Vesi läks lõpuks päris heledaks, sedamööda kuidas lõng värvi külge võttis! Siiski oli ka too endine valge viht heledam, kui oleksin tahtnud, seega korjasin endise roosa vihi veest välja, lisasin värvitõmmist ja hautasin edasi.
Krappi oli üldse 250 g
"Ilus" lõng (8/2), 240 g, sai 3 värvitõmmise portsu siis, kui oli potis koos umbes 100 g roosa lõngaga (s.t roosat oli kokku 150 g, aga osa sellest oli ju veest väljas), ja lisaks n värvitõmmise portsu, ühes potis nüüd juba koos järgmise värvimata vihiga. Need kaks vihti jäid pärast mõnda kuumutamist 3-4 päevaks katlasse lihtsalt ligunema, kus ma neid aeg-ajalt liigutasin.
Niisiis ei saa ma selle värvimise juures üldse rääkida esimesest, teisest või kolmandast värviveest. Muudkui aga hautan ühes potis juurtest uut tõmmist ja teises imevad lõngavihid veest värvi endasse.
Vahepeal hakkisin juuri peenemaks. Foto on vilets, aga ehk saab aru, et mustaks tõmbunud väliskihiga juuretükid on keskosas puha punased.
Selle värvimise juures olen kasutanud ainult karedat kraanivett.
Lõpetan selle postituse: kõik on alles pooleli, "ilus" lõng on loodetavasti oma viimases värvivees, kaks vihti on omaette soojas värvivees, hall lõng on vist neli päeva külmas lahjas värvivees ligunenud... Rohkem pole ka teavet pakkuvaid pilte, aga loodan hiljem kogu tulemust näidata.
In English:
Although I did not stick to the plans described on Dec 25th I guess I may leave them intact in that post, maybe I'll be able to make use of them later. What really happened:
When extracting dye from the roots, ever in new small amounts of water, the amount of dye water turned out to be more than my dyeing pot could contain. And later on there was even much more of dye extract.
The first dyeing: the "nice" white yarn (8/2) and the pink yarn, dyed with cochineal earlier, were put into one pot. The pink yarn was hung over a wood stick, so that part of the hank could remain pink as it was; as to other parts of it, I changed the position of the hank during the dyeing process while part of it was in water all the time.
I heated the water up to 60C and then turned the gas off and let it cool for a while. Repeated it several times, while occasionally the temperature raised as high as 70C, too.
Then I took the pink, now with more colours, hank out. By the way, a section of it had been in the dye water only at the beginning, for a few minutes, just enough to get immersed! I then heaved that section onto the stick as well, and there, influenced by warm steam, the colour got attached to the yarn. (See photo 1.)
By that time the water in the pot had become quite light, as most of the pigments had attached themselves to the yarns. I added more water with extracted dye into the pot, for the other hank was lighter than I had expected. Also, I put another natural white hank into the same bath. These two hanks got more portions of dye extract later on, also they were left staying in cool dyewater for about three days. Photo 2 was taken at some time between baths.
After some extractings I chopped the roots finer to get more dye out of them. On the poor photo 3 you may see that the moist, just chopped roots show intensive red colour inside.
This time, I've been using only hard tap water.
The amount of madder roots: 250 g.
Right now the "nice" yarn is getting its last bath -- or so I think; two originally white yarns are kept in warm dye water; gray yarn has been soaking in cool and weak dilution for four days, I guess... It all will take much more time than I expected -- and so what? There's no hurry, and the fastness of colour may only improve by letting it attach slowly. As I do not have more informative pictures I may finish this post just as well, hoping to demonstrate the whole outcome later.
Mis ma siis tegelikult tegin:
Jupiti juurtest värvi välja hautades tekkis värvivett rohkem, kui mu värvimispott oleks mahutanud. Seega panin potti ainult osa värviveest ja sinna esimesse vette tolle valge "ilusa" lõnga (8/2) ja roosa vihi, mille olin saanud varasemast košenilliga värvimisest. Riputasin ta üle puupulga suuremat osa pidi vette ja muutsin värvimise ajal mitu korda asendit, nii et väike osa jäi roosaks, nagu oli, osa vihist oli kogu aeg värvileemes ja osa oli mõnda aega. Muide, üks jupp sellest vihist oli värvivees ainult alguses, vist napilt mõni minut -- parasjagu nii palju, et märjaks saada! Edasi rippus see osa samuti pulga peal, leemest väljas, ja värv näis seal soojas lihtsalt kinnistuvat.
Kuumutasin mitu korda vee 60-70 kraadini, lastes vahepeal jahtuda. Vesi läks lõpuks päris heledaks, sedamööda kuidas lõng värvi külge võttis! Siiski oli ka too endine valge viht heledam, kui oleksin tahtnud, seega korjasin endise roosa vihi veest välja, lisasin värvitõmmist ja hautasin edasi.
Krappi oli üldse 250 g
"Ilus" lõng (8/2), 240 g, sai 3 värvitõmmise portsu siis, kui oli potis koos umbes 100 g roosa lõngaga (s.t roosat oli kokku 150 g, aga osa sellest oli ju veest väljas), ja lisaks n värvitõmmise portsu, ühes potis nüüd juba koos järgmise värvimata vihiga. Need kaks vihti jäid pärast mõnda kuumutamist 3-4 päevaks katlasse lihtsalt ligunema, kus ma neid aeg-ajalt liigutasin.
Niisiis ei saa ma selle värvimise juures üldse rääkida esimesest, teisest või kolmandast värviveest. Muudkui aga hautan ühes potis juurtest uut tõmmist ja teises imevad lõngavihid veest värvi endasse.
Vahepeal hakkisin juuri peenemaks. Foto on vilets, aga ehk saab aru, et mustaks tõmbunud väliskihiga juuretükid on keskosas puha punased.
Selle värvimise juures olen kasutanud ainult karedat kraanivett.
Lõpetan selle postituse: kõik on alles pooleli, "ilus" lõng on loodetavasti oma viimases värvivees, kaks vihti on omaette soojas värvivees, hall lõng on vist neli päeva külmas lahjas värvivees ligunenud... Rohkem pole ka teavet pakkuvaid pilte, aga loodan hiljem kogu tulemust näidata.
In English:
Although I did not stick to the plans described on Dec 25th I guess I may leave them intact in that post, maybe I'll be able to make use of them later. What really happened:
When extracting dye from the roots, ever in new small amounts of water, the amount of dye water turned out to be more than my dyeing pot could contain. And later on there was even much more of dye extract.
The first dyeing: the "nice" white yarn (8/2) and the pink yarn, dyed with cochineal earlier, were put into one pot. The pink yarn was hung over a wood stick, so that part of the hank could remain pink as it was; as to other parts of it, I changed the position of the hank during the dyeing process while part of it was in water all the time.
I heated the water up to 60C and then turned the gas off and let it cool for a while. Repeated it several times, while occasionally the temperature raised as high as 70C, too.
Then I took the pink, now with more colours, hank out. By the way, a section of it had been in the dye water only at the beginning, for a few minutes, just enough to get immersed! I then heaved that section onto the stick as well, and there, influenced by warm steam, the colour got attached to the yarn. (See photo 1.)
By that time the water in the pot had become quite light, as most of the pigments had attached themselves to the yarns. I added more water with extracted dye into the pot, for the other hank was lighter than I had expected. Also, I put another natural white hank into the same bath. These two hanks got more portions of dye extract later on, also they were left staying in cool dyewater for about three days. Photo 2 was taken at some time between baths.
After some extractings I chopped the roots finer to get more dye out of them. On the poor photo 3 you may see that the moist, just chopped roots show intensive red colour inside.
This time, I've been using only hard tap water.
The amount of madder roots: 250 g.
Right now the "nice" yarn is getting its last bath -- or so I think; two originally white yarns are kept in warm dye water; gray yarn has been soaking in cool and weak dilution for four days, I guess... It all will take much more time than I expected -- and so what? There's no hurry, and the fastness of colour may only improve by letting it attach slowly. As I do not have more informative pictures I may finish this post just as well, hoping to demonstrate the whole outcome later.
Tellimine:
Postitused (Atom)